Kes purjetand on laevaga ses vaikses oosti meres 2 x
see on ka trehvand nägema üht saarekest tema süles.
See kutsutakse Hiiu saar, kus elab eesti rahvas,
kes senna asund vanal aal ja iga tööle vahvad.
Kõik noored mehed enamast on tublid meremehed,
ei karda tormi vägevat, ei kokku murdvaid laineid.
Kes juba käia oskavad, need mere peale läävad.
Ei hooli noortest neidudest, kes neile järel nutvad.
Kõik uhked pargad, kiimerid neid oma turjal kandvad
ja võera linna kodasid ka neile näha andvad.
Küll vahest saavad nägema nad hirmust tormikära,
kui mehed kogu laevaga seal vajuvad ju põhja.
Ei siiski hooli sellest nad, neil lust on merel minna.
Ei surreski ei hooli nad, ei rõõmu, julgust murra.
Kui õnnelikult läinud reis, laev võõra linna jõuab,
see on siis ikka moodis neil, et lusti, lõbu nõudvad.
Siis suurtes linna trahtrites nad kallist napsu joovad.
Seal unustab see meremees, mis torm ja lained toovad.
Nüüd uhke parga teki peal noor meripoiga tantsib,
noor kena neiu rinna naal nii ilusasti valtsib.