Vennäkene, ella vella!
Tõotasid naesta eläda,
abikaasata ajada,
tüdrukuta teha tööda.
Eläsida ühe aasta,
piäle mõne päeväkese.
Võtsid tehä puusta naista,
aavapuusta Leenakesta,
marjapuusta Marikesta.
Läksid sepä palviille:
“Kulla seppä, ella seppä!
Tii mulle tinane naene,
vala vaske emändä,
pane puna palgiisse,
pane õbe ammastesse,
kulda silmile siluda!”
Mis sel naasel puudunesse?
Nellä naasel puudunesse:
suhu kiilta, pähä miilta,
alla rinna tal südäntä,
juused piälaele.
Viisin siis kulla kodoje,
panin kulla voodeesse,
läksin kullaga magama.
Ei sii kuldane kõnelend,
õbedane teinud iältä.
Pöörsin külle, leidsin külmä,
pöörsin sellä, leidsin seenä.
Kõik ollid külmäd küllelauad,
ärmätänüd äärelauad,
jahedad jalutsilauad.
Võtsin kirbuga kõnelda,
lutikaga lüia lusti,
Kobistan vana kasukat:
sooga piän mina elämä,
sooga piän mina olema.