SinimaniEsinemisedPildidSõnadHelinäitedPlaatLingidKontakt
Truuduse proov
Ma õhtul hilja hulkusin
ja linna puol patseierisin.

Siis tuli vastu minule
üks rüütel ratsahobuga.

Ta võttis kinni pidada
ja hakkas muga rääkima.

“Mis muretsed, sa tütarlaps,
miks ennast nõnda kurvastad?

Kas isa surd või ema surd,
või salaja on peigmies surd?”

“Ei isa surd, ei ema surd,
ei salaja pole peigmies surd.

Minu peigmies, sie läks reisima,
ta reisib seitsme aasta pial.

Et täna täis kolm nädalad
on piale seitsme aasta jo.

Ei ole kirja kirjutand,
ei surmatähte mulle saat.”

“Oh ära usu, tütarlaps,
ei sie sind võtma küll ei saa.

Ma eile käisin linnatied,
kus teie peigmies pulmad tieb.

Tal oli uhke hobune
ja kuldne troska järele.

Oh suovige, mis suovite,
kolm kord on tarvis suovida!”

“Niipalju õnne suovin tal
kui helkjaid tähti taevas on!”

“Oh suovige, mis suovite,
kaks kord veel tarvis suovida!”

“Niipalju õnne suovin tal
kui seitsme puu pial lehti on.”

“Oh suovige, mis suovite,
üks kord veel tarvis suovida!”

“Niipalju õnne suovin tal
et ta võiks ausast elada!”

“Kas sina sest ei aru saa,
et ma sinu peigmies olen ka!

Vaat siin on sinu taskurätt
ja sinu nimi selle pial.

Vaat siin on ka nied sõrmuksed,
miskaga meid sai kihlatud.”

Siis papp sai koju palutud,
nuorpaar sai kokku laulatud.

Allikas: Pouline Sammelberg, s 1882 Palmse v., Vatku k. RKM. Mgn. II 1542 a; 
"Ühte käivad meie hääled" II, lk 307/8